Maastikuliselt jaguneb Viimsi poolsaar kaheks: klindi ees laiuvaks rannikumadalikuks ja
aluspõhjaliseks kõrgendikuks Lubja–Pärnamäe ümbruses. Arheoloogiliselt on uuritud eelkõige poolsaare keskosa, mis hõlmab ka Pärnamäe külaala. See 8000 aasta vanune saarlava, mille suurim kõrgus merepinnast on 51,4 meetrit, on ulatunud üle veepinna juba Joldiamere staadiumis(umbes 9600–9000 eKr). Viimsi saarlava ühendab Põhja-Eesti lavamaaga Irust algav 4,5 km pikkune luitelise tekkega kitsas künnis, mis ulatub üle Mäe-Käära, Äigrumäe ja Kasti kuni Pärnamäe maasääreni. Väheviljaka pinnase tõttu on Viimsi poolsaar kaetud valdavalt männi- ja kuusemetsadega, kuid klindi rusukaldal ja Pärnamäe ümbruses esineb liigirikast lehtmetsa.
Pärnamäe küla asub Viimsi Mäealuse maastikukaitseala piirkonnas. Kaitseala suurus on 580 hektarit, mis on pea 10% valla pindalast. See loodi 2005. aastal Põhja-Eesti klindi, soo -ja pangametsakoosluste ning pärandkultuurmaastiku kaitsmiseks. Mäealuse maastikukaitsealal on esindatud 19 erinevat metsakasvukohatüüpi ja alltüüpi.
Levinumad metsakasvukohatüübid on: karusambla, karusambla-mustika,
jänesekapsa-mustika. Kaitseala koosneb kahest lahustükist: Mäealuse ja Soosepa piiranguvööndist. Mäealuse piiranguvööndi eesmärk on säilitada pangaaluseid
metsakooslusi ning omaaegseid piirkonnale iseloomulikke karjamaid ja -metsi, mis on pesitsus- ja peatusmispaigaks paljudele rändlindudele. Metsakooslustes leidub
haruldasi taimeliiki, samuti pakub mets elupaika suurulukitele nagu põder ja metskits, keda siin sageli liikumas märgatakse. Kaitseala rohumaad moodustavad alad, mis
kunagi olid kasutuses põllu-, heina- ja karjamaana. Viimastel aastatel on suured alad
jäänud sööti ning niitmine/karjatamine toimub vaid osaliselt, mistõttu on ka niitude
liigiline koosseis vaesestunud. Järjepideva hooldamise tulemusena võib aga siinsetel niitudel kujuneda küllaltki liigirikas taimestik. Sellegipoolest on siinsed rohustud oluliseks elupaigaks avamaastiku lindudele ja toitumisalaks kullilistele ja kakulistele. Kaitsealal pesitseb rukkirääk, kanakull, kassikakk ja hiireviu, kes on II kategooria kaitsealused liigid. Teada on ka händkaku pesitsusala ning raudkulli, musträhni, tuuletallaja ja sookure
esinemine (III kategooria kaitsealused liigid). Kuna siinsed niidud on Viimsi poolsaarel ainsad lagedad alad, siis omab see piirkond lindude rändetee peatuspaigana väga suurt tähtsust. Rändeajal kasutavad lagled, haned ja luiged kaitseala avamaastikku massiliselt puhke- ja toitumisalana. Loomastikku ei ole kaitsealal uuritud. Teada on, et kaitseala metsades võib kohata põtru, metssigu ja kitsi, aga samuti väiksemaid imetajaid nagu nugis, rebane, kährik, mäger, orav, siil, jänes. Kuna metsades esineb piisavalt vanu
õõnsustega puid, on ka nahkhiirte esinemine küllaltki tõenäoline. Ja viimastel aastatel on näiteks põhja-nahkhiirt Pärnamäel majade vahel tiirlemas märgatud. Roomajatest on kohatud arusisalikku, rästikut ja nastikut. Kahepaiksetest on teada rohukonna
esinemine. Jaanus ja Taimi Paali 2005. aasta läbiviidud seire hinnangul leidub klindi
ülaserval väärtuslikke loo- ja liigirikaste pärisaruniitude fragmente. Ala on osa Eesti
sümboliks olevast Põhja-Eesti pangast – unikaalsest maastikust, millele taotletakse UNESCO poolset tunnustust ia kaitset. Siinne looduskompleks kuulub kogu Euroopa
tasemel Loodusdirektiiviga (Council directive 9 2/43/EEC of May, 21, 1992). Väärtustatud ja kaitset nõudvasse elupaigatüübi 9180: Tilio-Acerion kooslustega nõlvade
rusukallete ja jäärakute metsad. Loodusdirektiiv on aktsepteeritud ka Eesti valitsuse poolt. Osaliselt niidetav ja karjatatav rohumaa moodustab tervikliku kompleksi seda kahelt poolt piiravate metsaaladega.
Siin leiavad elu ja toitumispaiga paljud avamaaloomad, eriti selgrootud (sh putukad), aga ka linnud, kellele metsaelupaigad ei sobi. Kohati on rohumaa niitmise lakkamise
tagajärjel intensiivselt võsastumas ja metsastumas. Ala väärtust tõstavad selle
söötijäetud kinnistud. Soosepa raba piiranguvööndis kaitstakse peamiselt sookooslusi. Raba vanus on hinnanguliselt 8000 aastat ja tubakihi paksus on ca 5 meetrit. Selle absoluutne kõrgus merepinnast on 36,7 meetrit, tegemist on kunagise mageveelise
Antsülusjärve laguuniga, mida eraldasid omaaegsest järvest kaks peaaegu ida-lääne-suunalist maasäärt, mille kõrgus on ligikaudu 35 m. Pinnamoes on maasääred praegu vähemärgatavad, sest peaaegu sajameetrise laiuse juures on nende kõrgus vaid 3–4 m. Rannajärv ja põiksääred on tekkinud Antsülusjärve transgressiooni ajal, umbes
9100–9300 aastat tagasi, mil paekalda murrutamisel tekkinud materjal liikus piki randa ja kuhjus lõunas. Pärast Antsülusjärve taandumist muutus laguun järveks, mis aja
jooksul kinni kasvas.
aluspõhjaliseks kõrgendikuks Lubja–Pärnamäe ümbruses. Arheoloogiliselt on uuritud eelkõige poolsaare keskosa, mis hõlmab ka Pärnamäe külaala. See 8000 aasta vanune saarlava, mille suurim kõrgus merepinnast on 51,4 meetrit, on ulatunud üle veepinna juba Joldiamere staadiumis(umbes 9600–9000 eKr). Viimsi saarlava ühendab Põhja-Eesti lavamaaga Irust algav 4,5 km pikkune luitelise tekkega kitsas künnis, mis ulatub üle Mäe-Käära, Äigrumäe ja Kasti kuni Pärnamäe maasääreni. Väheviljaka pinnase tõttu on Viimsi poolsaar kaetud valdavalt männi- ja kuusemetsadega, kuid klindi rusukaldal ja Pärnamäe ümbruses esineb liigirikast lehtmetsa.
Pärnamäe küla asub Viimsi Mäealuse maastikukaitseala piirkonnas. Kaitseala suurus on 580 hektarit, mis on pea 10% valla pindalast. See loodi 2005. aastal Põhja-Eesti klindi, soo -ja pangametsakoosluste ning pärandkultuurmaastiku kaitsmiseks. Mäealuse maastikukaitsealal on esindatud 19 erinevat metsakasvukohatüüpi ja alltüüpi.
Levinumad metsakasvukohatüübid on: karusambla, karusambla-mustika,
jänesekapsa-mustika. Kaitseala koosneb kahest lahustükist: Mäealuse ja Soosepa piiranguvööndist. Mäealuse piiranguvööndi eesmärk on säilitada pangaaluseid
metsakooslusi ning omaaegseid piirkonnale iseloomulikke karjamaid ja -metsi, mis on pesitsus- ja peatusmispaigaks paljudele rändlindudele. Metsakooslustes leidub
haruldasi taimeliiki, samuti pakub mets elupaika suurulukitele nagu põder ja metskits, keda siin sageli liikumas märgatakse. Kaitseala rohumaad moodustavad alad, mis
kunagi olid kasutuses põllu-, heina- ja karjamaana. Viimastel aastatel on suured alad
jäänud sööti ning niitmine/karjatamine toimub vaid osaliselt, mistõttu on ka niitude
liigiline koosseis vaesestunud. Järjepideva hooldamise tulemusena võib aga siinsetel niitudel kujuneda küllaltki liigirikas taimestik. Sellegipoolest on siinsed rohustud oluliseks elupaigaks avamaastiku lindudele ja toitumisalaks kullilistele ja kakulistele. Kaitsealal pesitseb rukkirääk, kanakull, kassikakk ja hiireviu, kes on II kategooria kaitsealused liigid. Teada on ka händkaku pesitsusala ning raudkulli, musträhni, tuuletallaja ja sookure
esinemine (III kategooria kaitsealused liigid). Kuna siinsed niidud on Viimsi poolsaarel ainsad lagedad alad, siis omab see piirkond lindude rändetee peatuspaigana väga suurt tähtsust. Rändeajal kasutavad lagled, haned ja luiged kaitseala avamaastikku massiliselt puhke- ja toitumisalana. Loomastikku ei ole kaitsealal uuritud. Teada on, et kaitseala metsades võib kohata põtru, metssigu ja kitsi, aga samuti väiksemaid imetajaid nagu nugis, rebane, kährik, mäger, orav, siil, jänes. Kuna metsades esineb piisavalt vanu
õõnsustega puid, on ka nahkhiirte esinemine küllaltki tõenäoline. Ja viimastel aastatel on näiteks põhja-nahkhiirt Pärnamäel majade vahel tiirlemas märgatud. Roomajatest on kohatud arusisalikku, rästikut ja nastikut. Kahepaiksetest on teada rohukonna
esinemine. Jaanus ja Taimi Paali 2005. aasta läbiviidud seire hinnangul leidub klindi
ülaserval väärtuslikke loo- ja liigirikaste pärisaruniitude fragmente. Ala on osa Eesti
sümboliks olevast Põhja-Eesti pangast – unikaalsest maastikust, millele taotletakse UNESCO poolset tunnustust ia kaitset. Siinne looduskompleks kuulub kogu Euroopa
tasemel Loodusdirektiiviga (Council directive 9 2/43/EEC of May, 21, 1992). Väärtustatud ja kaitset nõudvasse elupaigatüübi 9180: Tilio-Acerion kooslustega nõlvade
rusukallete ja jäärakute metsad. Loodusdirektiiv on aktsepteeritud ka Eesti valitsuse poolt. Osaliselt niidetav ja karjatatav rohumaa moodustab tervikliku kompleksi seda kahelt poolt piiravate metsaaladega.
Siin leiavad elu ja toitumispaiga paljud avamaaloomad, eriti selgrootud (sh putukad), aga ka linnud, kellele metsaelupaigad ei sobi. Kohati on rohumaa niitmise lakkamise
tagajärjel intensiivselt võsastumas ja metsastumas. Ala väärtust tõstavad selle
söötijäetud kinnistud. Soosepa raba piiranguvööndis kaitstakse peamiselt sookooslusi. Raba vanus on hinnanguliselt 8000 aastat ja tubakihi paksus on ca 5 meetrit. Selle absoluutne kõrgus merepinnast on 36,7 meetrit, tegemist on kunagise mageveelise
Antsülusjärve laguuniga, mida eraldasid omaaegsest järvest kaks peaaegu ida-lääne-suunalist maasäärt, mille kõrgus on ligikaudu 35 m. Pinnamoes on maasääred praegu vähemärgatavad, sest peaaegu sajameetrise laiuse juures on nende kõrgus vaid 3–4 m. Rannajärv ja põiksääred on tekkinud Antsülusjärve transgressiooni ajal, umbes
9100–9300 aastat tagasi, mil paekalda murrutamisel tekkinud materjal liikus piki randa ja kuhjus lõunas. Pärast Antsülusjärve taandumist muutus laguun järveks, mis aja
jooksul kinni kasvas.
Ürglooduse Raamatusse on kantud objekt nimetusega Merivälja põiksääred ja Soosepa raba. Soosepa raba kuulub vastavalt kaitse-eeskirjale tervikuna Soosepa piiranguvööndisse. Selle väärtus on eelkõige õppeotstarbeline. Alal on ka suur puhkeväärtus, kuna see asub Tallinna linna vahetus läheduses. Samuti on kaitseala
ümber väga tihedasti asustatud alad ning seetõttu on rekreatiivne huvi selle vastu väga suur.
ümber väga tihedasti asustatud alad ning seetõttu on rekreatiivne huvi selle vastu väga suur.
Põneva kokkuvõtte Pärnamäe küla alade vanemast ajaloost on teinud Viimsi
Muuseumi kuraator Külvi Kuusk, kus ta heidab pilgu esimestele kirjalikele
ülestähendustele Uinrast, selle elanikest ja ilmselgetest jälgedest rauasulatamisest ja Soosepa raba tähendusväljast. Soosepa piirkonna rauavoolijad olid eelkõige osavad nugade sepistamisel. LOE „Küla murumätta all“
Muuseumi kuraator Külvi Kuusk, kus ta heidab pilgu esimestele kirjalikele
ülestähendustele Uinrast, selle elanikest ja ilmselgetest jälgedest rauasulatamisest ja Soosepa raba tähendusväljast. Soosepa piirkonna rauavoolijad olid eelkõige osavad nugade sepistamisel. LOE „Küla murumätta all“
Kasutatud infoallikad:
- Külvi Kuusk. Viimsi Muuseumid. „Küla murumätta all“
http://www.rannarahvamuuseum.ee/Content/kyla_murumatta_all.pdf
- Mauri Kiudsoo. „Arheoloogilised eeluuringud Harjumaal, Viimsi vallas“. 2006.
- MÄEALUSE MAASTIKUKAITSEALA KAITSEKORRALDUSKAVA aastateks 2007–2015
https://register.keskkonnaportaal.ee/register/protected-nature-object/7354124